Teine nädal

Tervist!
Proovime siis sel nädalal oma kirjutuskvaliteeti tõsta :) Otseselt eelmise nädala kirjutisel paljul viga ei olnud, kuid eks ise ollakse ikka enda suurimad kriitikud.

Teema ka siia:
Kirjelda ajaveebiartiklis kaht erinevat nähtust (tehnoloogiat, praktikat, kommet jne) Interneti varasemast ajaloost (enne veebi tulekut ehk aastat 1991) - üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel tuttav olla (s.t. tuleb sealtmaalt tänasesse välja) ja teist, mis on tänaseks juba täiesti kadunud (kas asendunud uuemate tehnoloogiatega/tavadega või muul põhjusel välja surnud).

Võib vaielda, et äkki peaksid olema antud teemad omavahel vahetuses, kuid toetun blogi kirjutades ka veidi enda kogemusele ning sellele, mis meie ümberringi toimub.

Siiani kasutusel olev tehnoloogia:

Üheks tehnoloogiaks, mis on tihedalt internetiga seotud, ning ei ole päriselt veel siiani ära kadunud, on paroolikaardid, mille kohta siin üritan ka paari lausega kirjutada. Võib-olla kõik enam ei mäletagi, kuid siis meeldetuletuseks, et paroolikaardid nägid välja sellised:

Paroolikaardid olid kõigi pangateenuseid kasutavate inimeste igapäevane vahend pangatehingute tegemiseks. Oli erinevaid paroolikaarte - ühekordsete paroolidega kui ka korduvkasutavate paroolidega. Sellele on tänapäeval küll palju alternatiive, alates enam-vähem kronoloogilises järjekorras - pin-kalkulaator, id-kaart, mobiil-id, smart-id. Kõik need vahendid on korduvalt turvalisemad, kui paroolikaardid, kuid miskil põhjusel on tänapäevani äärmiselt suur hulk inimesi, kes kasutavad siiani paroolikaarte, ning seda seetõttu, et ei usaldata arenenumaid tehnoloogiaid (hea, kui pankasidki usaldatakse). Praegusel hetkel vähendatakse aina paroolikaardi õigusi - enam mõnda aega ei saa internetis nendega tasuda, kehtestatud on piirsummad ülekanneteks, ning räägitakse ka sellest, et uus kaarte enam välja ei anta. Teisalt, juba 10 aastat tagasi, kui ilmusid id-kaardid, kirjutati, et paroolikaardid on minevik. Kuid võta näpust - on olemas nad veel tänapäevalgi :)

Juba unustusehõlma vajunud tehnoloogia:

Esimeseks unustusehõlma vajunud tehnikaks, mis autoril antud hetkel esimesena meelde tuleb, on vana hea faksimasin - peamiselt enda kogemuse tõttu - mõni aasta tagasi maailma kuklapoolelt Austraaliast tagasi tulles, oli vaja sealselt kontolt enda isamaa kontole sealmail teenitut valuutat kanda. Ja mingil põhjusel tekkis minu ning Austraalia panga vahel turvalisusprobleem, millele järgnes faksimasina otsimine mööda linna taga ning lehekülgede viisi sealsele pangale enda allkirjast koopiaid saates. Mäletan hästi ka oma esimest reaktsiooni, kui telefonikõnes pangaga mulle kosteti, et pean faxiga allkirjast koopia saatma - ei suutnud oma kõrvugi uskuda. 

Kuid faksimasinast veidi lähemalt.

Esimene faksimasin loodi juba 1843. aastal, kuid see, mis meie põlvkond faksimasinaks peab, on originaalist hoopis erinev. Tegemist on väga kiirelt toimiva dokumendisaatmise vahendina, mis nägi välja näiteks selline:

Lihtsalt seletades on faksimasin nagu skänner, mis skännib ühes otsas paberil oleva informatsiooni, ning prindib selle samal kujul välja sihtkoha faksimasinas. Tegemist oli tänapäevases võtmes suhteliselt aeglase, ebaturvalise ning ebamugava meetodiga oma kirjade/dokumentide edastamiseks.

Tänapäeval on faksi saatmiseks endiselt veel teatud võimalused olemas, seda ametiasutustes, kus veel faksimasinad eksisteerivad. Küll aga on ka oluliselt lihtsamaid meetodeid - saata faksi online's tänu teatud programmidele, edastada fotosid, dokumente ja e-kirju, ning seda ainult hetkega. 

Mina isiklikult olen antud lahenduste üle äärmiselt õnnelik, ning ka selle üle, et faksimasinad on peaaegu minvikuhõlma vajunud, ning peamiselt seetõttu, et on olnud ka endal faksimasinatega teatud kogemusi, mis polnud kõige meeldivamad :)

Allikad:

• http://tehnika.postimees.ee/3997135/pankade-paroolikaardid-pole-toonud-uhtegi-kuritegu-aga-kaovad-siiski
• https://en.wikipedia.org/wiki/Fax
• http://www.explainthatstuff.com/faxmachines.html